Eelmisel nädalal olin palju muusika lainel. On palju palju veidraid olemiste tajumisi olnud, nagu näiteks mis on reaalsus, mis on fantaasia, mis on ülemõtlemine ja endale mingite pseudoreaalsuste illusiooniseerimised.
Tahan üldse alustada ühest unenäost ja kogemusest , mida ma nägin Neerutis üksinda telgis magades metsas. Unenäos nägin, kuidas mind hirmutati erinevate hirmu tekitavate unenägudega ning veidrate anomaalsete tegevustega, mida ma varem olen ka kogenud, aga üksinda metsas olles on see veel veidram ja hirmsam. Nägin ennast seal telgist kõrvalt, olin kerra tõmmatud ja keha oli paigal, magas, aga ümberringi mu energia värises ja oli hõre.
Lõpuks seda(ennast) kõrvalt nähes tundsin, et ma ei pea sellele pingele vastu ning otsustasin kutsuda endale metsast abilisi. Minu kutse peale tulid erinevad metsahaldjad, inglid ja ka erinevad metsaolendid, lõpuks pandi mulle mitu kihti esivanemate jõudusid peale ja ma tundsin ennast nagu suure kaitsutud metsatempli sees. Keha oli mul ikka kerra tõmmatud aga energia oli rahulikum ja tundsin ennast turvaliselt. Lõpuks hüüti, et “Kuulge, mulle tundub, et see tüüp siin tahab metsausklikuks saada” Siis mõeldi koos välja, et kutsuda Metsavana. Kutsuti siis Metsavana ja ta tuli sellise mõnusa muigega minu keha juurde ning vaatas mind ja ütles “Las magab öö ära, siis vaatame edasi” Siis sama muigega kõndis tagasi oma onni.
Peale seda unenägu, fantaasiat või misiganes seda võiks või ei võiks ka kutsuda, oli mul meeldivalt mõnus magada. Tagasiteel Neerutist koju, oli plaan matkata tagasi mööda mõnusat RMK Matkarada. Minu õnnetuseks kadus mul taju ära, et kuhu poole ma nüüd minema pean. Mul kompassi polnud, telefonil oli aku ka tühi ja mõtlesin, et ma ei hakkanud riskima. Otsustasin hoopis tagasiteel sama teed mööda tagasi minna, nagu Neerutisse minnes, mööda maaneteed, mitte RMK Matkarada teed. Kõndides siis tagasi nägin RMK stendi pealt, et seal oli kirjutatud “Kalevipoja” allika ausukoht. See jäi täpselt mul nüüd tee peale. Läksin siis mööda seda teed, kuhu oli näidatud. Seal oli selline natuke sissetallatud tee, täielik troopika Eesti suhtes lilledega, natuke kivine, ohakad, kummel, põdrakanep, palju erinevaid taimi ja lilli. Korraks tekkis tunne, et ei see ei saa olla õige tee, aga tunne ütles, et mine ikka edasi, uuri ja avasta.
Lõpuks hakkasid mu jalad natuke sisse vajuma,märguma nagu rabas ning oli tunda vettinud olemist. Nägin vett. See oli imekaunis sillerdav vesi mõnusatel rohekassamblikus kividel voolamas. Ma leidsin ülesse, Allika! Olin nii rõõmus ja tänasin Kõike ja Kõiki. See lihtsalt tegi minu matka imeliselt maagiliseks. Allika leidmisega tundsin, et leidsin ülesse Algallika iseenda seest. Tänasin vett, Allikat, Kõiksust, olin rõõmus. Jõin vett, võtsin kaasa ning siis tuli mulle kuskilt teade. “Võta see angervaks, peksa ennast sellega ja siis oled Maausuliseks pühitsetud.” Tegin nii, mul oli toredalt naljakas, aga see tundus minu jaoks kuidagi veidralt maiselt pühalik tegevus, kui ma samal ajal nagu segane ennast selle angervaksaga peksin, aga noh, mis teha, kui see sama Metsavana su unenäost soovitab nii teha.
Selline unenägu siis. Mul on hea meel, et ma seda siin jagada saan!
Sel nädalal on tekkinud mul palju küsimusi Reaalsuse, Fantaasia ning Pseudoreaalsuse olemise ja tunnetamise kohta. Kus on need piirid? Kuidas ma tunnen ära reaalsuse?K uidas ma saan aru, kui olen pseudoreaalsuses? Kus on Fantaasia ja Reaalsuse piir? Oeh. Küsimusi aina tekib juurde, on vast lugu.. Kuidas need vastused nüüd tulevad? Tunnen, et olen kannatamatu, oehhh. Jälle üks küsimus juures 😀 Hingan sisse, hingan välja, eksisteerin. Lõpp.
Lõppude lõpuks on lihtsalt see, et las olla. Vahepeal ei tulegi vastust, see on ka okei. Las olla, lase lahti. Vastused minu küsimustele tulevad. Lasta olla, lasta lahti. Need vastused jõuavad õigel ajal, õiges kohas, vahepeal isegi kõige ootamatutel hetkedel.
Varjude ja valguse teema on hakanud mind ka väga kõnetama. Tunnen vahepeal tohutuid raskeid energiaid, aga seda tundes mõistan, et neid on ka minus. Erinevate mind mitte teenivate mustrite ja uskumuste lahustumine. Olen palju illusioonides elanud, et elu ongi koguaeg nii romantiline, ilus ja lilleline, aga tegelikult on seal igast muud jama ka. See muu jama ongi seotud minu enda sees olevate mustritega, mõistuse projektsioonidega. Seda mida väljaspoolt näen ja reageerin, on ka minus. Kõik on energia.
Ainuke asi küll, millesse ma hetkel 100% usun, on Loodus, selle Rütmid ning sellega kaasnevad mitmekülgsed Protsessid. Puudutan Maad, Puud või Looma tunnen eksisteerivat Reaalsust selles Maailmas.
Järgmiste resoneerumisteni!
Paid ja kallid,
Brita
Brita Priks 